Iga kolmas üle 50-aastane naine ja viies üle 50-aastane mees põeb osteoporoosi.
Kergem ennetada kui ravida
Kergem ennetada kui ravida
Kristi Talvik, Pirita Perearstikeskuse perearst
Osteoporoos e. luuhõrenemine on skeleti haigus, mille puhul on häiritud luukoe tugevus. Luud muutuvad hapraks ning murduvad kergesti. Osteoporoos ise ei põhjusta enamasti kaebusi. Sageli on haiguse esimene sümptom kerge trauma tagajärjel tekkiv luumurd, kõige sagedamini reieluus, randmeluudes või selgroolülides. Murdude esinemissagedus suureneb vanuse tõusuga. Osteoporoos on tõsine haigus, mis ravita jäädes võib luumurru tõttu lõppeda kõrvalabist sõltuvaks jäämisega.
Osteoporoosi on kergem ennetada kui ravida. Haiguse kujunemist saab oluliselt mõjutada eluviisi ja toitumisega. Osteoporoosi ennetamine algab juba lapse kasvades kui luustik saavutab oma tugevuse, hiljem saab aeglustada luutiheduse vähenemist. Toit peaks olema mitmekesine ja sisaldama piisavalt kaltsiumit ja D-vitamiini. Vältida tuleks suitsetamist ja alkoholi tarvitamist ning olla kehaliselt aktiivne.
Riskifaktorid
Osteoporoosi olulisemad riskifaktorid on vanus üle 50, naissugu, osteoporoos perekonnas, eelnev luumurd, menopaus enne 45. eluaastat, vähene füüsiline aktiivsus, madal kehakaal, suitsetamine, alkoholi tarbimine, ühekülgne kaltsiumivaene toit, mitmed kroonilised haigused (täpsustage oma perearstiga), üle 3 kuu kestev tablettravi glükokortikoidhormoonidega. Lisaks riskitegurite olemasolule võib kahtlustada osteoporoosi kui inimese pikkus on aastatega vähenenud üle 3 cm ja esineb selgroo kõverus (küür) turjas.
Ravi ei tohiks jääda pooleli
Kui osteoporoosihaigele on juba ravi määratud, siis see ei tohiks jääda pooleli. Perearstid saavad ravi määrata ja retsepte pikendada ning ravimid on muutunud hinnalt kättesaadavamaks. Osteoporoosiravi on kergemini talutav ja ohutum kui haiguse tagajärjed. Kui otsustate, et siiski ei soovi end ravida, arutage koos oma arstiga läbi otsuse võimalikud kasud ja riskid. Ravitoime hindamiseks on vajalik luutihedust määrata ka ravi ajal, kuid mitte varem kui aasta möödumisel ravi algusest.
Enneta kukkumist toas ja õues
Luumurdude vältimiseks on oluline ka kukkumiste ennetamine: tehes lihasjõudlust suurendavaid ja tasakaalu parandavaid harjutusi, koostöös oma arstiga lõpetada uimasust põhjustavate ravimite võtmine, võtta tarvitusele ettevaatusabinõud libisemise ja komistamise vältimiseks. Siseruumides katta libedad põrandad, eemaldada juhtmed, libisevad vaibad ja kõrged lävepakud, paigaldada käsipuud treppidele ja vannituppa, parandada valgustust. Ōues
liikudes kasutada libisemiskindla tallaga jalanõusid ja tugikeppe, liikuda hooldatud kõnniteedel, olla ettevaatlik lemmikloomaga jalutades. Tugevad luud ja kukkumiste vältimine on parim kaitse luumurru eest.