Kui on olnud luumurd

LUUMURD – OSTEOPOROOSI TAGAJÄRG

Luumurd on pikka aega kestnud luuhõrenemise ehk osteoporoosi tagajärjel tekkiv tüsistus. Luumassi vähenemine ja selle kvaliteedi halvenemine ühelt poolt ning traumaatiliselt suur koormus luule teiselt poolt põhjustavad luu terviklikkuse katkemise ehk luumurru. Trauma võib olla tingitud libedaga oma jalalt kukkumisest, kuid mõnikord piisab ka vähemast ─ näiteks ettepoole kummardamisest ja võibki tekkida selgroo lülikehamurd.

Kõige olulisem riskifaktor luumurru tekkeks on madal luutihedus. Lisaks on veel olulisi riskifaktoreid, millest sõltub osteoporootilise murru teke. Nendeks on vanus, eelnev luumurd anamneesis, perekonnas esinenud reieluukaela murd, kaasuvad haigused, glükokortikoidravi, madal kehamassiindeks, suitsetamine, alkoholi liigtarvitamine ning suur kukkumisrisk.

Vanemas eas naised kukuvad rohkem kui mehed. Kukkumist soodustavad lihaste nõrkus, nägemishäired, tasakaaluhäireid põhjustavad haigused ja ka teatud ravimid.  Üheks lihaste nõrkuse põhjuseks on madal D-vitamiini tase. On teada, et D-vitamiini tarvitamine üle 700 toimeühiku päevas vähendab samuti kukkumise riski.

luumurd

Selgroo lülikehamurd on kõige sagedamini esinev osteoporootiline murd. Selgroo lülikeha murrud on tõusva tendentsiga vanemaealise elanikkonna seas. Lülikehamurru esmaseks tunnuseks on seljavalu, hulgimurdude korral väheneb kehapikkus ja võib tekkida selja kuju muutus ehk küür. Selgroo lülikehamurru diagnoosimiseks on seljast vaja teha röntgenülesvõtted. Enamikul juhtudel on lülikehamurru ravi konservatiivne, kuid tugeva valusündroomi korral on võimalik ka kirurgiline sekkumine. Lülikehamurrud põhjustavad nii kroonilist valu, iseseisva liikumisvõime vähenemist kui ka elukvaliteedi halvenemist.

Osteoporoosi ravi alustatakse siis, kui patsiendil on suurenenud risk luumurru tekkeks. Selle riski hindamiseks mõõdetakse luutihedust ja hinnatakse osteoporoosi riskifaktoreid. Olemasolev osteoporootiline luumurd on kindlaks riskifaktoriks uuele luumurrule ning sellisel haigel tuleks ravi alustada sõltumata densitomeetria tulemusest.

Mida ette võtta, kui luumurd on läbi elatud? Peale traumapunktis käimist ja valust toibumist tuleks edasi mõelda, mis selle õnnetuse põhjustas. Kui on tegemist üle 50-aastase inimesega ja väikese trauma tagajärjel tekkinud luumurruga, on suure tõenäosusega põhjuseks osteoporoos. Sellisel juhul  võiks pöörduda oma perearsti poole ja planeerida osteoporoosi kabineti külastus, et mõõta luutihedust ja alustada osteoporoosi ravi. Juba eelnevalt võiks luumurru parema paranemise nimel tarvitada D-vitamiini ja kaltsiumit, mida saab osta apteegist ilma retseptita.

Igasuguse murru tagajärgede paremaks leevendamiseks on vajalik taastusravi.  Selles küsimuses konsulteerivad patsiente füsioterapeudid ja taastusraviarstid. Taastusravi kabinetid on olemas paljudes haiglates ja polikliinikutes. Infot ja saatekirja saab samuti küsida oma perearstilt.

Osteoporootilised luumurrud on tänapäeval suureks probleemiks elanikkonna tervisele. Kuigi luumurdude esinemissagedus on  meeste ja naiste hulgas sarnane, esineb põhiosa osteoporootilisi murde naistel.  Selle põhjuseks on madalam tippluumass ja suurenenud luumassi kadu postmenopausaalses eas, samuti naiste kõrgem eluiga. Osteoporootiliste luumurdude esinemissagedus tõuseb paljudes riikides. Üheks põhjuseks peetakse elanikkonna vananemist, mille tagajärjel elab aina enam inimesi kõrge vanuseni. Selleks, et need viimased aastakümned oleksid ka väärt elamist, tasub praegustel noortel ja keskealistel inimestel mõelda osteoporoosi ennetusele ja ravile.

Karin Ratnik

Ida-Tallinna Keskhaigla reumatoloog