Osteoporoosist, ravist, ennetusest

MIS ON OSTEOPOROOS?
Osteoporoos e. luuhõrenemine on skeleti haigus, mille puhul väheneb luude mass ja häirub luukoe struktuur. Selliste muutuste tagajärjel muutuvad luud hapraks ja hõredaks ning murduvad kergesti. Tänapäeval räägitakse osteoporoosist kui haigusest, mille puhul on häiritud luude tugevus.

      SIIN ARTIKLIS:

  1. Mis on osteoporoos?
  2. Luukoe ehitus, talitlus ja luude tippmass
  3. Osteoporoosi diagnoosimine
  4. Osteoporoosi riskifaktorid ja sümptomid
  5. Osteoporoosi ennetus
  6. Osteoporoosi ravi

Osteoporoosi jagatakse primaarseks ja sekundaarseks osteoporoosiks. Primaarne e. esmane osteoporoos on menopausijärgne või vanusega kaasnev osteoporoos. Sekundaarne e. teisene osteoporoos on tingitud teistest haigustest või ravimitest.

Luukude on elus kude. Luudes on tasakaalus vana luukoe lammutamine ja uue luu ehitamine. Luustik kasvab ja tugevneb kogu lapse- ja noorukiea jooksul. Maksimaalse tugevuse saavutab luustik umbes 30. eluaastaks. Edaspidi on luudes ülekaalus luukoe lammutamine ehk resorptsioon.

 

Tugevad luud on parimaks kaitseks osteoporoosi eest.

Osteoporoos ei põhjusta enamasti kaebusi, kuid tema kõige ohtlikumateks tüsistusteks on luumurrud. Luuhõrenemisest tingitud luumurde kutsutakse haprusmurdudeks, nende sagedus suureneb vanusega. Üle 50-aastase naise eluaegne risk osteoporoosist tingitud luumurruks on 50%, sama vana mehe eluaegne risk osteoporoosist tingitud luumurruks on 20%.

Kõige sagedasemad on reieluukaela-, randme-, selgroolülide murrud. Reieluukaelamurrud põhjustavad kõrge suremuse (15-30% esimese aasta jooksul) ning vähendavad inimese toimetulekuvõimet.

Lülimurdude tagajärjeks on kehapikkuse lühenemine, seljavalud ning selja deformatsioonid (nt küüru teke).

 

Osteoporoos on kõige sagedasem luukoe ainevahetuslik haigus: hinnanguliselt on Eestis  kolmandikul üle 60-aastastest naistest ja pooltel üle 70-aastastest naistest osteoporoos.

Kuna kogu maailmas on prognoositud keskmise eluea tõusu, siis on oodata ka haprusmurdude arvu kasvu. Kui 1990. aastal registreeriti maailmas 1,66 mln reieluukaela murdu, siis aastaks 2050 oodatakse selle arvu suurenemist 6,26 miljonini aastas.

Osteoporoos on haigus, mida on võimalik ennetada ja ravida. Paljud haprusmurrud on samuti välditavad, kui õigel ajal osteoporoosi ravida ja muuta oma elustiili.

 

LUUKOE EHITUS, TALITLUS JA LUUDE TIPPMASS

Luukude on elus kude. Luudel on närvid, veresooned ja need koosnevad elusatest rakkudest, mis aitavad luudel kasvada ja ennast parandada (nt trauma puhul). Luud koosnevad valkudest ning mineraalidest, mis on olulised luukoe normaalseks ehituseks.

Luukoes toimuvad pidevalt protsessid, millega vana luukude lammutatakse ja asendatakse uuega. Kasvueas on ülekaalus uue luu tootmine, vananedes kiireneb vana luu lammutumine e. resorptsioon ja uue luu ehitamine aeglustub (protsessi kutsutakse remodelleerumiseks).

Luudel on meie kehas täita rida ülesandeid:

  • tugifunktsioon
  • kaitsevad elutähtsaid organeid (nt süda ja kopsud paiknevad rinnakorvis, peaaju on ümbritsetud koljuga)
  • luudes on luuüdi, kus toimub vereloome
  • luud on oluliseks mineraalainete säilituskohaks

 

Luumurdude vältimiseks peab luustik olema tugev aga elastne. Luu tugevus sõltub luu massist ja mineraalainete sisaldusest ning luu kvaliteedist. Luu kvaliteedi omakorda määravad luu mikrostruktuur (luu ehitus), luukoe materjal ja luu ainevahetus.

Luustiku kõigis luudes on kahte tüüpi luukude:

  • Luude välimine ehk kortikaalne kiht – on väga tugev ja tihe. Kortikaalset luud on kõige rohkem pikkade toruluude (sääreluu, reieluu) keskmises osas.
  • Luude käsnjas sisekest ehk trabekulaarne luu on kergem, pehmem. Trabekulaarsest luukoest koosnevad selgroo lülid, pikkade toruluude otsmised piirkonnad, väikeste luude seesmine osa.

Luu hõrenemine saab alguse trabekulaarses luus, sest sealne ainevahetus on mitu korda kiirem kui kortikaalsel luul. Vanuse kasvades tabab osteoporoos ka kortikaalset luud.

 

Luu tippmass on maksimaalne luu mass, mis elu jooksul omandatakse. Tavaliselt saavutatakse luu tippmass umbes 30. eluaastaks.

Luu tippmass on määratud geneetiliselt, kuid on rida tegureid, mis mõjutavad luude arengut ja tippmassi. Nendeks teguriteks on erinevad elustiili faktorid (toitumine, füüsiline aktiivsus/treening, suitsetamine) ja haigused.

Regulaarne treening võib noorukiea jooksul suurendada luumassi 1-2% aastas, samuti parandab treening luude ehitust.

Toitumise juures tuleb tähelepanu pöörata kaltsiumile ja D-vitamiinile. Toit peab sisaldama lisaks küllaldaselt süsivesikuid ja valke, et kujuneks parima ehituse ja tugevusega luukude.

Luu tippmass hakkab vähenema 30-ndatel eluaastatel. Kõige kiirem on luukadu naistel menopausi esimesel viiel aastal, kui naine võib kaotada luumassist 5% aastas, edasi protsess aeglustub, luukadu on 1-2% aastas. Arvestuslikult kaotab naine elu jooksul umbes 50% trabekulaarse luu massist ja 35% kortikaalse luu massist, mehed kaotavad vastavalt 33% trabekulaarse luu massist ja 23% kortikaalse luu massist.

Osteoporoosi vältimiseks on äärmiselt oluline saavutada võimalikult suur luu tippmass.

 

KUIDAS OSTEOPOROOSI DIAGNOOSITAKSE?DSC_1397

Osteoporoosi diagnoosimiseks määratakse luutihedus densitomeetriga. Densitomeeter on aparaat, mis mõõdab luutihedust reieluukaelas või selgroo nimmepiirkonnas madala kiirgustasemega röntgenkiirte abil.

Luu mineraalse tiheduse määramine on oluline, sest see aitab diagnoosida osteoporoosi enne luumurdude teket. Luutihedust on võimalik mõõta ka randmepiirkonna densitomeetriga ja ultrahelil põhineva luutiheduse mõõtmise aparaadiga. Ultraheli aparaadi tulemuste alusel ei saa osteoporoosi diagnoosida ega ravi määrata. Luutiheduse uuring on ohutu ja valutu.

Tulemused esitatakse kõrvalekaldena e. standarddeviatsioonina (SD), mida väljendatakse Z- ja T-skoorina. Z-skoor on uuritava tulemus võrreldes samaealiste ja samast soost inimeste luutihedusega. T-skoor on uuritava tulemus võrrelduna noorte tervete täiskasvanute luude maksimaalse tihedusega. Osteoporoosi diagnoosimise kriteeriumiks on T-skoor alates -2,5 SD, mõõdetuna selgroo nimmeosast või reieluukaela piirkonnast.

Luutiheduse mõõtmine on näidustatud:

  • >50-aastastel naistel, kellel on olnud luumurd või esineb vähemalt 3 riskifaktorit
  • Naistel, kellel menopaus algas enne 45. eluaastat
  • Röntgenfilmil esineb osteoporoosile iseloomulikke selgroolülide muutusi või kahtlus osteoporoosile
  • Korduvad luumurrud või luumurrud minimaalse trauma tagajärjel
  • Kehapikkuse vähenemine üle 5 cm

Luutihedust on soovitav mõõta enne ravi alustamist ja ravi ajal 2-3 aasta järel. Ravitulemus on hea, kui luutihedus suureneb või püsib samal tasemel. Kui luutihedus ravi foonil on vähenenud >3% aastas, tuleks inimest veelkord uurida osteoporoosi põhjuste suhtes või vahetada ravim.

Röntgenuuringuga osteoporoosi ei diagnoosita. Röntgenuuringuid kasutatakse luumurdude kindlakstegemiseks.

Vere- ja uriinianalüüsidega on võimalik kindlaks teha osteoporoosi põhjuseid ja luukoe resorptsiooni (lammutamise) kiirust. Analüüside vajaduse üle otsustab arst, enamikul juhtudest ei ole need vajalikud. Analüüse ei määrata ka vahetult pärast luumurdu, vaid oodatakse ära luu paranemine.

 

OSTEOPOROOSI SÜMPTOMID JA RISKIFAKTORID

_DSC5050Üle 60-aastastel inimestel on suurem risk osteoporoosiks.

Osteoporoos on haigus, mis ise kaebusi ei põhjusta. Sageli on esimeseks märgiks luumurd, mis tekib kui luu on märgatavalt hõrenenud. Selleks, et saada aimu osteoporoosi esinemise tõenäosusest, tuleb hinnata inimese isiklikke osteoporoosi riskifaktoreid. Osad on sellised, mida inimene ise mõjutada ei saa, neid kutsutakse mittemuudetavateks riskifaktoriteks, teisi saab inimene oma elustiili muutes mõjutada. Neid kutsutakse muudetavateks riskifaktoriteks.

Luude mineraalne tihedus on sõltumatu murruriski näitaja. Luude mineraalset tihedust mõõdetakse densitomeetriga.

Luude mineraalne tihedus määrab luude tugevuse. Madal luude mineraalne tihedus suurendab luumurru riski.

 

Mittemuudetavad riskifaktorid Muudetavad riskifaktorid
Vanus Alkoholi tarbimine
Naissugu Suitsetamine
Osteoporoos perekonnas Madal kehakaal
Eelnev luumurd Halb toitumine
Rass Söömishäired
Menopaus Östrogeenide defitsiit
Pikaajaline glükokortikosteroidravi Kehaline inaktiivsus
Kroonilised haigused Sage kukkumine
Hüpogonadism meestel

 

Mittemuudetavad riskifaktorid:

Vanus. >90% reieluukaela murdudest esineb >50 aastastel inimestel. Vanemaealistel on luumurru risk sõltumata luude mineraalsest tihedusest suurem.

Naissugu. Naised on eriti menopausi järgselt ehk postmenopausaalsel perioodil meestest vastuvõtlikumad luukaole. Naistel on ka eluaegne luumurru risk suurem kui meestel: naistel 40-50%, meestel 13-22%.

Osteoporoos perekonnas. Kui peres on kellelgi olnud luumurd (eeskätt reieluukaela murd), suureneb luumurru risk sõltumata luutihedusest.

Eelnev luumurd. Varasem luumurd suurendab igasuguse murru riski 86% võrreldes inimestega, kellel ei ole olnud ühtegi luumurdu.

Rass. Osteoporoos on sagedasem valge ja aasia rassi esindajatel.

Menopaus ja täielik munasarjade eemaldamine. Kuna naissuguhormoonide kaitsev toime luustikule kaob, suureneb osteoporoosi risk. Östrogeenide toimel elavad luud ehitavad rakud (osteoblastid) kauem ja uue luu moodustumine on soodustatud.  Menopausis on luu ainevahetus nihkunud luude lammutumise ehk resorptsiooni suunas. Eriti kiire on luukoe kadu esimesel 5 aastal pärast menopausi, ulatudes kuni 5%-ni aastas.

Pikaajaline glükokortikoidravi.  Glükokortikoidravi loetakse pikaajaliseks kui see kestab üle 3 kuu. Glükokortikoidravi suurendab luumurru riski. Glükokortikoidhormoonide hulka kuuluvad prednisoloon ja metüülprednisoloon (Prednison, Medrol, Dexamethason).

Kroonilised haigused. Paljud haigused, nt reumatoidartriit, süsteemsed sidekoehaigused, endokriinhaigused mõjutavad luude ainevahetust.

Näiteks kõrvalkilpnäärmete ületalitluse korral antakse luudele märku, et veres pole piisavalt kaltsiumi ja nad peaksid endas ladestuva kaltsiumi verre paiskama. See viib luude tiheduse vähenemisele ja suurendab luumurru riski.

Hüpogonadism meestel – meessuguhormoonide defitsiit suurendab meestel luumurru riski. Kastratsioon nt eesnäärme vähi tõttu kiirendab luukoe kadu, mis on esimestel aastatel väga kiire, umbes samasugune kui naistel menopausi esimestel aastatel.

Teisesed mittemuudetavad riskifaktorid. Siia alla kuuluvad nt erinevad haigused ja ravimid, mis mõjutavad luude remodelleerumist või suurendavad kukkumisriski, mis omakorda suurendab luumurruriski. Näiteks seedetrakti haigused, pärilikud haigused, liikumatus, ravimitest uinutid, rahustid, krambivastased ained, l-türoksiin, metotreksaat, aromataasi inhibiitorid.

 

Muudetavad riskifaktorid:

Alkoholi tarbimine. Alkoholi tarbimine üle 2 ühiku päevas suurendab osteoporootilise murru riski 40% võrreldes nendega, kes alkoholi üldse ei tarvita. Alkoholi kuritarvitamine põhjustab sekundaarset osteoporoosi, sest alkoholil on otsene kahjustav toime osteoblastidele (luukude ehitavatele rakkudele). Alkohoolikutel on sageli halb toitumine.

Suitsetamine. Suitsetajatel on kõrgem luumurru risk.

Madal kehakaal, täpsemalt madal kehamassi indeks (KMI) – KMI <20 kg/m2 sõltumata east, soost ja kaalulangusest on seotud suurenenud luukao ja luumurru riskiga. Inimesel, kelle KMI=20 kg/m2 on 2 korda suurem luumurru risk võrreldes nendega, kelle KMI = 25 kg/m2.

Halb toitumine. Õige toitumine võib ära hoida osteoporoosi tekke. Piisav kaltsiumi ja D-vitamiini  sisaldus igapäevases toidus on vajalik.

Söömishäired. Anorexia nervosa ja buliimia suurendavad osteoporoosi riski.

Ebapiisav kehaline koormus. Istuva eluviisiga inimestel on suurem reieluukaela murru tõenäosus kui kehaliselt aktiivsetel inimestel. Näiteks on naistel, kes istuvad päevas üle 9 tunni, 50% suurem reieluukaela murru risk võrreldes nendega, kes istuvad alla 6 tunni päevas.

Sage kukkumine. Kukkumine suurendab luumurru riski. 90% reieluukaela murdudest on tekkinud kukkumise tagajärjel. Kukkumise põhjuseks võivad olla tasakaaluhäired, nõrgad lihased või välised tegurid, nt libe tee, takistused teel, libedad jalanõud.

 

OSTEOPOROOSI ENNETAMINE

Osteoporoosi ennetamine algab optimaalse luu kasvu ja arengu tagamisega noores eas. Eesmärgiks on saavutada luude maksimaalne tippmass.

_DSC5120

 

Lapse- ja noorukieas tuleks osteoporoosi ennetamiseks vältida alatoitumist. Laste dieet peaks sisaldama küllaldaselt kaltsiumi, valke, D-vitamiini. Lapsed ja noorukid peaksid tegelema regulaarse füüsilise treeninguga, vältima suitsetamist. Noorukid peaksid olema teadlikud alkoholitarbimise riskidest.

Täiskasvanueas on võimalikult suur luude tippmass parimaks kaitseks osteoporoosi eest. Osteoporoosi ennetuseks on olulised samad põhimõtted, mis lapse- ja noorukieas. Toitumises on oluline piisav kaltsiumi-, D-vitamiini- ja valgusisaldus. Ka täiskasvanud peaksid luude tervise tagamiseks tegelema regulaarselt kehalise treeninguga, vältima suitsetamist ja alkoholi liigtarbimist. Täiskasvanud võiksid hinnata oma osteoporoosi riski (vt riskifaktoreid) ning vajadusel konsulteerima oma arstiga, kes patsiendi vajadusel reumatoloogi juurde suunab.

Toitumine

Hea dieet sisaldab piisavalt kaloreid, adekvaatselt valke, süsivesikuid, rasvu ja vitamiine ning mineraale, eelkõige kaltsiumi ja D-vitamiini.

Kaltsium on aine, mis on vajalik

  • luu tippmassi saavutamiseks
  • südame, lihaste, närvide tööks
  • vere hüübimiseks

Inimese organism pole võimeline ise kaltsiumi tootma. 99% kehas asuvast kaltsiumist paikneb luukoes (ca 1000-1200 g). Inimese keha kaotab kaltsiumi iga päev nahakettudega, väljalangenud juustega, higistades, uriiniga, väljaheidetega. Et säilitada eluks vajalikku kaltsiumi taset, peab seda saama piisavas koguses. Puudujääva kaltsiumi võtab organism luudest. Parimaks kaltsiumiallikaks on toit.

Kaltsiumi sisaldavad piimatoidud, osad rohelised köögiviljad (brokkoli, käharkapsas); kalakonservid väikesest kalast koos luudega (nt sardiinid); pähklid, mandlid; aprikoosid, kuivatatud viigimarjad, tofu. Kohv ja liigne soolatarbimine võivad suurendada kaltsiumi kehast väljaviimist.

Kaltsiumipreparaate võiks lisaks tarvitada, kui toiduga ei saada piisavalt kaltsiumi. Kaltsiumi paremaks imendumiseks on soovitav päevadoos jagada mitmeks annuseks, maksimaalne ühekordne annus on 500 mg. Vt tabelit kaltsiumi sisalduse kohta erinevates toiduainetes.

Eesti Osteoporoosi Seltsi soovituslikud päevased kaltsiumikogused osteoporoosi ennetuseks on:

kuni 10-aastastel lastel 600-900 mg
üle 10-aastastel lastel ja noorukitel 1000-1200 mg
25-50-aastastel naistel 1000 mg
rasedatel ja rinnaga toitvatel naistel 1300-1400 mg
postmenopausieas naistel 1200-1500 mg
meestel 1200-1500 mg

 

D-vitamiin on aine, mida organism vajab kaltsiumi imendumiseks. Täiskasvanud vajavad aastaringselt 800-1000 IU D-vitamiini. D-vitamiin moodustub nahas päikesekiirguse toimel ning seda saab ka toiduga. Piisavaks peetakse päikese käes viibimist 15-20 minutit päevas katmata näo ja käsivartega.

Toiduained, mis sisaldavad D-vitamiini on kalamaksaõli, või, margariin, juust, munakollane, rasvane kala, maks, pärm, piim.

Päevane D-vitamiini vajadus Eesti Osteoporoosi Seltsi ravijuhendi järgi:

täiskasvanutel 800-1000 IU päevas ehk 20-25 µg päevas
õues liikuvatel eakatel lisaks 400 IU ehk 10 µg päevas
tubastel eakatel lisaks 600-800 IU ehk 15-20 µg päevas
lastel, noorukitel ja rinnaga toitvatel emadel lisaks 200-400 IU ehk 5-10 µg päevas

 

Osteoporoosi ennetuses on oluline ka kehaline koormus.

Treening aitab noorukieas saavutada kõrgemat luu tippmassi. Füüsilise tegevuse käigus saavad luud signaali, et nad peavad olema tugevad.

Noortel aitab kehaline treening ehitada võimalikult tugevaid luid. Täiskasvanueas aitab füüsiline aktiivsus säilitada luukude. Vanemaealistel aitab kehaline treening vähendada luukadu ja ennetada kukkumisi. Kukkumised on luumurru riskifaktoriks. Nendel inimestel, kellel on juba luumurd olnud parandab treening lihasjõudu ja lihasfunktsiooni ning elukvaliteeti.

Füüsiline treening peab olema regulaarne, enamasti piisab, kui treenitakse 3-4 korda nädalas, 30-40 minutit korraga.

Osteoporoosi ennetuseks peetakse parimateks järgmisi spordialasid: kõnd/kepikõnd, sörkjooks, treppidest käimine, tennis, võrkpall, aeroobika, tai chi, tantsimine, jõusaalitreening.

Treeningu valik sõltub inimese vanusest, tervislikust seisundist, treenitusest. Kehaliste harjutuste programm peab olema individuaalne, soovitav on konsulteerida enne treeningu algust oma arsti ja sporditreeneriga.

 

Teised elustiilifaktorid, mis on olulised osteoporoosi ennetuses:

Suitsetamine. Suitsetajad kaotavad luukude kiiremini kui mittesuitsetajad.

Ravimid. Osade ravimite tarvitamine kiirendab osteoporoosi algust.

Normaalne kehakaal. Alakaalulisus (KMI<20 kg/m2) on osteoporoosi riskifaktor. Eriti ohtlikuks peetakse noorte naiste kõhnumisega lõppevaid dieete ja söömishäireid nagu näiteks anorexia nervosa. Tuleb säilitada tervislik kehakaal, KMI=20-25 kg/m2.

Mõõdukas regulaarne kehaline koormus on luude tervisele hea, liigne kehaline koormus ja vähene toidu kaloraaž suurendavad osteoporoosi riski. Ületreening võib põhjustada tütarlastel amenorröad, naissuguhormoonide defitsiiti.

Menopausieas osteopeeniaga naistele, kellel on nn üleminekuea vaevused seoses naissuguhormoonide järsu vähenemisega, sobib hormoonasendusravi nii osteoporoosi ennetuseks kui ka menopausi vaevuste leevendamiseks. Hormoonasendusravi vähendab luumurru riski pärast pikaaegset ravi. Hormoonasendusravi alustab ja patsienti jälgib günekoloog.

 

OSTEOPOROOSI RAVI

Osteoporoosi ravi eesmärgiks on vähendada luumurru riski ja säilitada luude mineraalne tihedus. Iga patsiendi ravi on individuaalne, ravi koosneb nii ravimitest kui ka elustiili muutustest. Elustiili muutuste hulka kuuluvad sobilik kehaline treening, adekvaatne toitumine, vajadusel kaltsiumi ja D-vitamiini sisaldavate preparaatide tarvitamine. Kui patsiendil on esinenud osteoporootiline luumurd ja/või on densitomeetrial leitud luutihedus väiksem kui -2.5 SD ning esineb muid riskifaktoreid, siis tuleb alustada ravi. Osteoporoosi ravimite toime on aeglane ja seetõttu kestab ravi aastaid. Ravi kestus on individuaalne ning sõltub luumurruriski suurusest.
Jelena Teder_2

Osteoporoosi ravimid:

  • bifosfonaadid
  • kaltsitoniin
  • selektiivsed östrogeeni retseptorite modulaatorid, raloksifeen
  • strontsium ranelaat
  • denosumab
  • teriparatiid e. paratüreoidhormoon
  • hormoonasendusravi

Esmavalikuks on osteoporoosi ravis tavaliselt suukaudselt manustatavad bifosfonaadid (alendronaat, ibandronaat, risedronaat). Bifosfonaadid aeglustavad luukoe kadu, suurendavad luude tihedust, vähendavad osteoporoosist tingitud luumurdude riski nii selgroo lülikeha- kui ka reieluukaelamurru riski. Erinevalt teistest bifosfonaatidest on alendronaadi preparaat kasutusel kombinatsioonis kolekaltsiferooliga (Fosavance), mille näidustuseks on menopausijärgne osteoporoos D-vitamiini vaeguse riskiga patsiendil.

Lisaks on olemas 1 kord aastas intravenoosselt manustatav bifosfonaat (zoledronaat), mis on heaks valikuks patsientidele, kes ei talu suukaudset bifosfonaati.

Kaltsitoniin on näidustatud osteoporoosi ravimiseks menupausijärgses perioodis naistele, ravim aeglustab luude lammutusprotsessi. Kaltsitoniin vähendab lülikehamurru riski. Kaltsitoniin pole Eestis kättesaadav ja ka mujal on tema kasutamine oluliselt vähenenud seoses uute ravimite tulekuga.

Selektiivsed östrogeeni retseptorite modulaatorid (SERM) on naissuguhormoonide sarnased ravimid, mis toimivad soodsalt luukoele, kuid neil puudub rinnavähki soodustav toime. Tõestatud on nende ravimite selgroo lülikehamurru riski vähendav toime. Raloksifeenvesinikkloriid (Evista) on postmenopausaalsetel naistel osteoporoosi raviks ja ennetuseks välja töötatud SERM.

Strontsium on keemiline aine, mis koosneb kahest stabiilsest mitteradioaktiivsest strontsiumi aatomist ja raneelhappest. Strontsium parandab nii luu tekke- kui ka surub alla lammutusprotsessi. Strontsium vähendab nii lülikeha- ja reieluukaelamurdude riski. Ravim on saadaval pulbrina, mis lahustatakse vees ja tarvitatakse igapäevaselt.

Hormoonasendusravi (HAR) kasutatakse osteoporoosi profülaktikaks postmenopausis naistel ning ravi on efektiivne ka teiste hüpoöstrogeneemiast tingitud vaevuste korral, nagu kuumahood, higistamine, ärritatavus, tupekuivus. Profülaktiliselt kasutatava HARi suhtelisteks näidustusteks on osteoporoosi riskitegurite esinemine, osteopeenia ja osteoporoos või anamneesis osteoporootilised luumurrud. Osteoporoosi profülaktikaks voi raviks on tõhus ainult pikaajaline ravi. Siiski tuleks pikaajalise HARi korral kaaluda patsiendi individuaalset raviga seotud riski ja kasu vahekorda. Juba diagnoositud osteoporoosi korral postmenopausis ei ole HAR kõige otstarbekam ega efektiivsem. Esmaselt määrab HARi soovitavalt günekoloog.

Paratüreoidhormoon toimib osteoblastidele, stimuleerides luu moodustamist. Ravim suurendab kaltsiumi imendumist toidust ja takistab suure koguse kaltsiumi kaotust uriiniga. Paratüreoidhormooni võib kasutada 24 kuud. Eestis pole paratüreoidhormoon kätte saadav.

Denosumab on uut tüüpi osteoporoosi ravim. Tegemist on monoklonaalse antikehaga, mis seostub luukoes tuuma faktor-kR retseptori aktivaatori ligandiga (RANKL). Denosumab takistab RANK-ligandi seostumist RANK-iga ja seeläbi pidurdub luuresorptsioon ehk luulammutamine. Ravimit manustatakse nahaalusi iga 6 kuu järel.

Osteoporoosi ravimite toime on aeglane ja seetõttu kestab ravi aastaid. Ravi kestuse üle otsustab arst.

Osteoporoosi ravimitel ei ole enamasti tõsiseid kõrvaltoimeid. Osteoporoosi ravimid ei mõju kohe, enamiku ravimite toime avaldub 6-12 kuud pärast ravi alustamist. Luutiheduse mõõtmine on näidustatud enne ravi alustamist ja ravi ajal 2-3 aasta järel.

 

Koostanud Maria Üprus,

Ida-Tallinna Keskhaigla reumatoloog