Osteoporoosi diagnoosimiseks määratakse luutihedus densitomeetriga. Densitomeeter on aparaat, mis mõõdab luutihedust reieluukaelas või selgroo nimmepiirkonnas madala kiirgustasemega röntgenkiirte abil. Luu mineraalse tiheduse määramine on oluline, sest see aitab diagnoosida osteoporoosi enne luumurdude teket. Luutihedust on võimalik mõõta ka randmepiirkonna densitomeetriga ja ultrahelil põhineva luutiheduse mõõtmise aparaadiga. Ultraheli aparaadi tulemuste alusel ei saa osteoporoosi diagnoosida ega ravi määrata. Luutiheduse uuring on ohutu ja valutu.

Tulemused esitatakse kõrvalekaldena e. standarddeviatsioonina (SD), mida väljendatakse Z- ja T-skoorina. Z-skoor on uuritava tulemus võrreldes sama vanade ja samast soost inimeste luutihedusega. T-skoor on uuritava tulemus võrrelduna noorte tervete täiskasvanute luude maksimaalse tihedusega. Osteoporoosi diagnoosimise kriteeriumiks on T-skoor alates -2,5 SD, mõõdetuna selgroo nimmeosast või reieluukaela piirkonnast.

Luutiheduse mõõtmine on näidustatud:

• >50-aastastel naistel, kellel on olnud luumurd või esineb vähemalt 3 riskifaktorit
• Naistel, kellel menopaus algas enne 45. eluaastat
• Röntgenfilmil esineb osteoporoosile iseloomulikke selgroolülide muutusi või kahtlus osteoporoosile
• Korduvad luumurrud või luumurrud minimaalse trauma tagajärjel
• Kehapikkuse vähenemine üle 5 cm

Luutihedust on soovitav mõõta enne ravi alustamist ja ravi ajal 2-3 aasta järel. Ravitulemus on hea, kui luutihedus suureneb või püsib samal tasemel. Kui luutihedus ravi foonil on vähenenud >3% aastas, tuleks inimest veelkord uurida osteoporoosi põhjuste suhtes või vahetada ravim.

Röntgenuuringuga osteoporoosi ei diagnoosita. Röntgenuuringuid kasutatakse luumurdude kindlakstegemiseks.

Vere- ja uriinianalüüsidega on võimalik kindlaks teha osteoporoosi põhjuseid ja luukoe resorptsiooni (lammutamise) kiirust. Analüüside vajaduse üle otsustab arst, enamikul juhtudest ei ole need vajalikud. Analüüse ei määrata ka vahetult pärast luumurdu, vaid oodatakse ära luu paranemine.